Puugid aristokraatide verd imemas*

(pildid avanevad klõpsates suuremalt)

Ma ei käi Kadrioru lossis tõtt-öelda kuigi tihti – lause, mida ma kõva häälega kunagi välja ei ütleks, teades, kui head tööd seal vanema kunsti uurimise ja vahendamisega tehakse. Aga minu argipäevas on ikkagi ka ajanappus, rasked valikud kaasaegse kunsti kasuks jne.

Ühesõnaga.

Ühe sõnaga – sotsiaalmeedia. Nägin fotosid Flo Kasaearu ja Elina Vītola teosest „Sicker“ (1) ja olin koheselt intrigeeritud. Nad mässasid pronksist puukidega juba eelmisel aastal, teoses „Sick“, aga see ei kõnetanud mind üldse mitte. Väike fun žest, aga mitte rohkemat.

Aga nüüd. Puugid Kadrioru lossi avatud skulptuurihoidlas artistokraatide verd imemas! Drama is in your head! (2) In my head!

Ajast, millest pärinevad need skulptuurid ja neid majutav loss – elu muidugi käiski koos parasiitidega. Puugihammustus polnud üldse mitte kõige ohtlikum asi, mis sinuga juhtuda võis. Kaasajal on puugiohust saanud aga hüsteeria, nähtamatu ja salakaval vaenlane, igasuvine nuhtlus.

Puugid ei mõista nalja

Puugid on platsis!

Hoiata kaasmaalasi ja aita teadlaseid!

Puugipank on kuu aja jooksul saanud elanikelt üle 2000 puugi!

Peale pikka talveund on puugid eriti näljased!

Kõige nakkusohtlikumad puugid ei elagi Saaremal

Jne. (3)

Ma mäletan täpselt, kuidas puugioht minu teadvusesse jõudis. See juhtus 05. juulil 1988 (4), oli päikseline pärastlõuna. Ma olin maal vanaema juures ja sel päeval oli mul naabrilastele midagi jube põnevat rääkida. Kas te teate, et on selline putukas, kelle hammustusest võid peast lolliks minna ja ajukahjustusega surra? Ühega olla nii läinud! Kuna minu vanaema elas asulas, mis oli koondunud ümber hullumaja teenindamise, siis kõik vaimuhaigused olid igapäevane teema. Aga no putukalt! Alkoholist, niisama, pärilikult – muidugi. Aga no putukalt! Me pole ju mingi džungel. Loodus siin ei ole ohtlik. Nüüdsest oli.

Sellest ajast peale toimus kogu aeg paaniline puugikontroll. Õhtuti enda tagurpidi väänamine, et ega keegi ei siba kusagil. Üha rohkem ärevaid artikleid. Suurte muruniitmis-sõdade keskmes on argument, et kui muru ära nudida, siis levib seal vähem puuke. Puugikartlikud sõbrad suvekodus külas, hambuni riides, aias ringi käia ei julge, erinevaid spreisid vurtsutamas (täielik seltskondlikkuse surm). Välismaalt sõbrad külas, kes ei ole mitte iialgi mitte ühtegi puuki kohanud ja nüüd siin – mis teil toimub!

Tagasi Kadrioru lossi.

Vana-Kreeka kultuuri ning nende vaimus järgnevatel sajanditel tehtud Euroopa kunst kehastab püüdlemist täiuse poole, aateid nagu ilu, tõde, vaprus. Aga mind, kaasaegset vaatajat, need suured narratiivid ei kõneta. Emotsioonid ja stseenid, mida kunstnik- käsitöölised kivist välja võlusid, ei ulatu minuni. Ma näen ainult igavest und magavaid museaale.

Igasugune avatud hoidla on muidugi kompvek külastajale. Vastand hõredatele ja avaratele ekspositsiooni-saalidele. Küllus ja salapära, nurgatagused. Riiulites tekivad skulptuuride vahel misanstseenid, erinevad ajastud ja agendad satuvad kõrvuti ning meie peas hakkavad jooksma dialoogid ja etteasted. Vaata, kuidas ta teda põrnitses!

Parasiitide sissetung võimendab nüüd neid skulptuuride vahel toimuvaid draamasid veelgi. Puugid panevad kaasaegse külastaja peas tööle alarmi, isegi kui nad on pronksist ja ülimalt esteetilised. Lisades väikese detaili, aktuaalse nuhtluse, palju tõlgendusi võimaldava sümboli, ärkab külm marmor(i imitatsioon) ellu. Ponks poiss ei pinguta mitte lihtsalt oma lihaseid, vaid on just avastanud kaenla alt puugid! Kaunite lokkidega daam karjatab, tundes kaelal hammustust. Noor neiu vaatab hellitavalt väikest putukat, tabamata, et tegemist on ohuga. Suur väejuht, pöördunud oma riiulikaaslase poole meeldivaks vestluseks – meie näeme, et tema lips on tegelikult läbi, puuke tema kõrva taga on nii palju, et mõni neist kannab kindlasti ohtlikku nakkust! Tunnen end nagu filmis – meie näeme, tegelased ise veel mitte (inimesed, kes põevad borrelioosi, tihti ise ei teagi seda, lihtsalt imelik on olla).

Tunnen end filosoofilist. Kes üldse on parasiit? Oma tööga rõhutavad Kasearu ja Vītola kunstnikku kui sissetungijat, kes toetub maailmale, et luua uusi objekte ja suhteid. (5) Parasiidid on sitkemad kui inimesed. Või hoopis inimene on kõige sitkem ja ohtlikum parasiit? Oleme loonud kujusid, püstitanud monumente ülevusele ja hiilgusele, et mälestada sõda, võitu teiste „verdimevate parasiitide“ üle. (6)

Tunnen end mässava pööblina. „Sick“ on slängis kompliment, haigelt äge. Jõustav ümberpööramine. Puugid on nagu masside ülestõus – väikesed, omavahel eristamatud nakkuse kandjad. See kultuur, mis need kujud loonud on, need väärtused, mida nad siiani esindavad, ongi viinud meid käesolevasse kriisi. Inimene kui looduse kroon. Nüüd on nad siin, imenud end Kadrioru lossi ja selle kunstiväärtuste külge. Lõpuks ometi õgivad Milo Venuse majesteetlikku täiust parasiidid.

(1) http://www.flokasearu.eu/#sicker

(2) Edith Karlsoni kunagise näituse pealkiri, üks paremaid pealkirju üldse, IMHO

(3) Kiire googledamise tulemusena leitud pealkirjad meediast

(4) Täpse kuupäeva ma loomulikult mõtlesin praegu välja

(5) Sara Bédard-Goullet „Kas parasiit on kuningas või ohver?“ Sirp, 22.09.2023. Soovin, et oleksin ise selle seose peale tulnud.

(6) Remi Vesala saatetekst teosele, http://teatepulk.com/kunstnikud/