Miks proloogkool?

proloogkooli eesmärgiks on katsetada uute formaatidega täiskasvanu- ja mitteformaalses hariduses. Parimal juhul omandatakse selle käigus uusi teadmisi, pannakse proovile seniseid arusaamu ja kujutletakse viise, kuidas teha asju teisiti. Alternatiivhariduse kõrval on proloogkooli teiseks teljeks kaasaegse kunsti vahendamine erinevatele sihtgruppidele läbi mitmesuguste projektide, koolituste ja sündmuste. 

proloogkooli on algatanud Maarin Ektermann.

proloogkooli kujunemisest

Mõte katsetada Eestis eksperimentaalse täiskasvanute-haridusega kasvas välja doktoriõpingutest EKA Kunstiteaduse Instituudis aastatel 2010–2015, mille raames uurisin neid omaalgatuslike praktikaid kunstis, mis olid oma agenda määratlenud hariduslikena. 00ndatel oli toimunud rahvusvahelises kunstielus hariduslik pööre, kus mitmed suured üritused, galeriid, muuseumid jne hakkasid endast rääkima kui “koolidest” ning määratlema oma pinnal toimuvat selgemalt teadmis-loomena. Lisaks oli esile kerkinud mitmeid platvorme, kus püüti samuti leiutada uusi viise enda harimiseks. 

Haridus-teemade uuel viisil fookusesse tõusmise taustaks oli ühelt poolt suhestuva esteetika esilekerkimine 1990ndatel, mis sõnastas galeriiruumis toimuvad juhuslikud kohtumised, koos aja veetmise ning etteplaneerimatud suhtlussituatsioonid kunstina. Teiselt poolt mõjutasid haridusest, kunstist ja kunstiharidusest mõtlemist Bologna reformidega toimunud muutused Euroopa kõrghariduses, järjest enam hakkas tunduma, et neoliberalistlikud mõjud nagu bürokraatia suurenemine, kasumlikkusele orienteeritus, prekaarsus jms kõigutasid tugevasti ülikoolide toimimist autonoomsete kriitiliste mõttetegevuse paikadena. Seega otsiti uusi kohti, mis võimaldaksid edasi kanda hariduse otsingulisi ideaale, vaba ruumi, kus katsetada ja eksida ning teha seda suurema kollektiivsuse-tundega, mis juba olemasolevates struktuurides murenema kippus. Kunstimaailma mõttes jäi hariduslik laine üheks paljudest “värskendustest”, mida väli oma edasitoimimiseks vajab, kuid mõte proovida rakendada neid ideid siinses kontekstis tundub mulle põnev ja vajalik.

Ärajäänud kunsti suursündmus Manifesta muundus kooliks nimega unitednationasplaza, 2006

Olles pikalt töötanud Eesti Kunstiakadeemias, leian, et seal on veel küllalt otsingulist vaimu ja soovi leida üha muutuvale kaasajale paremini vastavaid õpetamise viise kõigis kõrghariduse kolmes astmes. Mis mind aga aastaid on kummitanud, on küsimus, et kuidas täiendavad end need loovisikud, kellel on juba käes BA ja/või MA kraad? Ametliku kõrgharidussüsteemi vastus on loomedoktorantuur, kuid leian, et MA ja PhD õpingute vahel on üsna suur kuristik, millest üle hüppamine pole sugugi kerge. Võib-olla ametlik haridussüsteem aga ei sobigi? Kui vaadata seda, mis on hetkel laiemalt vastus ühe täiskasvanu tungivale enesetäiendamise-soovile, siis lisaks doktorantuurile on selleks kas teise valdkonna sama taseme kraadide tegemine (näiteks mitu MAd), koolitused, kutseharidus, hobiharidus – või iseseisvalt end huvitava teemaga kursis hoidmine kaasajal lõputult kättesaadava infohulga kaudu. Juba professionaalset teed alustanud loovisikul ei ole tavaliselt tööandjat, kes teda regulaarselt koolitustele suunaks ning kuidagi on Eestis ka nii kujunenud, et näiteks ka kolleegidega endale ühise koolituste ostmine ei ole väga levinud (põhjuseks on ka koolituste-turu väga erinev hinnatase võrreldes kunstivälja võimalustega). Kutse- ja hobiharidus võimaldab lisaks omandatud nö põhierialale pigem teatud oskuseid lihvida või hoopis sammu kõrvale astuda.

Esinemas Corina Apostoli kutsel loengusarjas “Making Another World Possible. Classroom in Crisis”, EKA, oktoober 2019

See, mida me kõige sagedamini peale oma MA kraadi siis teeme, on DIY haridus ehk ise endale tasuta või jõukohase tasuga (e-)kursustest, videoloengutest, TED talk'idest, taskuhäälingutest, dokumentaalfilmidest, uudiskirjadest, raamatutest, blogidest ja ajakirjadest jätkuhariduse komplekteerimine. Võimalused selleks on paremad kui kunagi varem. Samas on nende võimaluste lõputus ja paljusus tihti ka frustratsiooni allikaks, sellest kipub kujunema eklektiline ampsude-pagas. Mulle tundub, et sellest massiivsest buffeest endale mingi seostatud teadmiste kokkupanemine on ülimalt keeruline ülesanne, see nõuab väga head enesedistsipliini ja visa järjekindlust. Loomulikult me kõik teeme seda, valmistudes järgmiseks näituseks, projektiks, sündmuseks, trükiseks jne, aga ikkagi – kuidas seda endale natukene lihtsamaks teha? Ning kuidas olla rohkem koos, otsida teistega dialoogis?

Lugemisgrupp MÄRZ projektiruumis, 2011

proloogkooli nimi ja aimdus tekkis juba aastal 2013. Soov oli Eesti oludesse istutatud platvorm, mis korraldaks midagi tasustatud vahe-aasta laadset – et oleksid stipendiumid, võimalus võtta päevatöö osas natuke lõdvemalt ning süveneda mingi oma valitud teema uurimisse; proloogkool korraldaks siis vastavalt vajadusele, kellega selle protsessi jooksul on vaja kohtuda, kuhu reisida, kuhu on vaja ligipääsu jne. Põhimõtteliselt, et igal inimesel oleks oma kool, nö oma õppekava ning need vormunud ja läbitöötanud ideed, võetud aeg mõtlemiseks-süvenemiseks panustaksid omakorda ühiskonda. Eelarve selle visiooni jaoks oli lopsakas ning otseselt selle kokkuajamiseni ma/me ei jõudnudki, vahepeal tuli endal tööle minna. Fast forward kuus aastat ja erinevaid (töö)kogemusi hiljem avastasin, et aastal 2018 Sõltumatu Tantsu Lava algatatud uurimisresidentuur on struktuurilt midagi sarnast. Kui Evelyn Raudsepp mind 2019/2020 aastaks sinna üheks mentoriks kutsus, olin juba otsustanud, et ka proloogkool peab mingil kujul peale hakkama, STL uurimisresiduuri programmis osalemine oli muuhulgas mulle endale justkui õppus, kuidas midagi sellist toimida võiks. proloogkooli aastasel vabaharidusprogrammil on seega STLi uurimisresidentuurist tugevaid mõjutusi – tasakaalu otsimine grupidünaamika ja individuaalse tööprotsessi vahel, kolm püsimentorit + külalised, kord kuus toimuvate kohtumise samm jms, kuid on ka edasiarendusi – iseseisva töö hõlbustamiseks väljatöötatav töövihik, võimalusel professionaalsete koolituste kaasamine, mitte nii konkreetselt loomeuurimise kui akadeemilisele haridussüsteemile omase väljundi rõhutamine jne.

Mis on proloogkool aastal 2020? Ega täpselt ei tea, aga paika on loksunud kaks poolt – otsida kohalikke alternatiivhariduse vorme oma ala professionaalidele ning vahendada kaasaegset kunst laiemale ühiskonnale. Erinevalt ametlikust kõrgharidussüsteemist ei ole siin paika pandud õpiväljundeid, ainekaarti, õppekava jms, ei ole õppespetsialisti, kes õpet korraldada aitab, ei ole hindeid, tunnistusi jne. Seega ei ole ka garantiisid, et “midagi siit saab”. Samas midagi nagu juba on – ettepanek teatud platvormiks, millel kohtuda, ettepanekud, mil viisil need kohtumised võiksid aset leida. On kaasatud mõned inimesed, kellel on uudishimu uute ideede vastu ja palju kogemust oma valdkonnas toimetamisel. Nüüd on ootus, et tuleksid ligi need, kes end selles ebamäärases jutus ära tunnevad ja oleksid valmis koos katsetama, mida võiks endast kujutada juba tegutsevate loovisikute jätkuharidus Eesti kontekstis.  

proloogkooli nimesse on sisse kirjutatud, et see on ettevalmistus. See võiks olla ruum nii kasulikeks kui kasututeks mõteteks, nendeks, millel ei ole veel selget väljundit, aga mis on kuskil kuklas kummitanud. Ideede uurimiseks ja nende kohta materjali kogumiseks, mille jaoks ei ole seni olnud sobivat aega ega kohta. proloogkool ei ole produktsiooni-platvorm, vaid selle ettevalmistus, mõtete testimise koht. Uute küsimuste formuleerimiseks ja sealtkaudu ka ühiskonnas toimuva mõjutamiseks. 

proloogkool tekkis vaikselt teist korda aastal 2017, kui projekt “Kunstnikud kogudes” (koos Mary-Ann Talvistuga) maandus juba sellenimelisele kodulehele ning hakkas selginema idee luua uus omaalgatuslik platvorm alternatiivhariduse ja kaasaegse kunsti vahendamise egiidi alla mahtuvatele tegevustele. Kuko jätkub, näitusearutelud jätkuvad (kui loksub rohkem paika meie uus, koroonaga-koos maailm) ning sügisel 2020 on lisandumas aastane vabaharidusprogramm. On juba ka mõtteid ja dialoogipartnereid edasisteks harudeks ja kindlasti on proloogkool avatud ka ettepanekutele. Millest tunned puudust sina, mõeldes märksõnadele nagu “täiskasvanute alternatiivharidus” ning “kaasaegse kunsti vahendamine”? 

Väljajuhatuseks ja pika jutu lõpetuseks – olen oma mõtetega kunsti ja hariduse ühendamisest siia jõudnud tänu järgmistele inimestele:

• Ingrid Ruudi, kellega me tegime 2010–2011 MÄRZ projektiruumi ja keda ma ei ole ka vahepealsetel aastatel rahule jätnud jutuga “peaks ikka veel midagi koos tegema”;

• aitäh aastal 2013, päris alguses koos haridusest mõtlemast: Indrek Sirkel, Alina Astrova, Elvis Kollom, Jaana Pärna;

• Rundumi kollektiiv (Kulla Laas, Mari-Liin Kiipli, Aap Tepper, Kristina Öllek, Mari Volens), kellega me naljatlesime, et Rundum on proloogkooli esimene lend – ja nali ei ole, et teie tegemistele kaasa mõtlemine aitas ka mul endal mõelda edasi;  

• Mary-Ann Talvistu, minu partner-in-crime Kuko projektis, aitäh alaliste kunsti vahendamise-teemaliste mõtete põrgatamise ja entusiasmi eest;

• Maria-Kristiina Soomre, aitäh kaasamõtlemise ja konstruktiivse kriitika eest;

• STL ja uurimisresidentuuri 2019/2020 lend (Triinu Aron, Evelyn Raudsepp, Kai Valtna, Madli Pesti, Arolin Raudva, Jan Teevet, Henri Hütt, Joanna Kalm, Stella Kruusamägi, Nele Suisalu);

• ja veel on minu ideid ning tõekspidamisi vorminud suurel määral töötamine-õppimine EKAs ning kahes omaalgatuslikus praktikas osalemine – aitäh MoKS ja Artishok!