Meduusa naerab ja...

... tema naer raputab

Külastaja tõmmatakse kohe sisenedes Meduusa naeru vangistusse. Salla Tykkä video skandinaavialikus eramus lassoga trikitavast mehest ning teda läbi akna jälgivast noorest naisest hüpnotiseerib. Meist saavad meta-vujeristid, situatsiooni ja jälgija jälgijad. Lugesin seda teost hoopis teisiti kui saatetekstis – mitte kui naisi tagasihoidva klaaslae (klaasakna) kehastust, vaid kui kahe tundmatu ootamatut omavahelist kummastavat kohtumist. Lassotav mees on selles kodanlikus interjööris nagu tulnukas ning naine, kes stseenile ootamatult peale satub, samuti. Minu jaoks on see pigem lugu äratundmisest, samasuguse võõriku kohtamisest. Meil ei ole vastuseid, miks see mees lassoga oma muljetavaldavaid etteasteid teeb või mida naine sinna majja üldse otsima läks, aga argireaalsus läheb hetkeks pausile ning sisse pressib nihestavat juhust.

Ega argireaalsus ka Terje Ojaveri skulptuuridega kohtudes õieti sõna saa. Nemad ongi need Meduusad, kelle silmapilgutus mõjub ühteaegu nii flirtivalt kui verdtarretavalt. Nemad, kelles industriaalne rütm kohtub võrgutava karusnahaga. Nemad, kellel on olnud aega siin maailmas kogeda, koguda, üleliigne kõrvale heita ning end omaks tunnistada. Eneseküllaste Meduusade võidukäik jätkub ka Pauline Curnier Jardin filmis, mis on nii üle võlli, nii lopsakas, nii teatraalne, et mõjub nagu vitamiin keset pimedat aega. Vanemate inimeste seksuaalsus on ühiskonnas jätkuvalt üsna tagasihoidlikult käsitletud teema ning film, mis keerab vindi peale hoopis naiste aplale lihahimule, on väga lustakas. Meduusadele on siin lahti rullitud ka punane vaip – seina/põrandavärv justkui veripunane kangas, mida pimedas ruumis veidi aimdub.  

... ja ma mõtlen radikaalsusele

Hiljuti kutsuti mind EKKMi saatesse IDA raadios ja prompt oli u selline, et „liiguvad kuuldused, nagu poleks EKKM enam nii radikaalne kui varem, milles seisneb radikaalsus kunstiväljal jne“. Eraldi radikaalsuse tagaajamine tundub mulle jätkuvalt mitte-jätkusuutlik taktika, aga küsimus ise tuli mulle näitusel olles meelde ning sõnastasin enda jaoks nüüd tõesti ühe võimaliku kriteeriumi – uute teoste tellimine ja/või siin vähe-ringelnud teostest näituste kureerimine. „Meduusa naer“ mõjub natuke nagu muuseumi kogude näitus – kõndisin Lestbergi, Treumundi ja Lemsalu teostest praktiliselt mööda, kuna need on juba nii tuttavad, nii palju kasutatud. Mitte, et need kuuluks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi kogudesse, aga need on juba nagu kollektiivne omand, kaasaegse kunsti hitid, mis ringlevad ikka siin ja seal, olles jätkuvalt väga head ning ajaga oma aktuaalsust isegi kasvatanud. Ma saan aru, et argument, et teatud teosed on liiga palju kasutatud, mõjub ainult väga paadunud näitusevaatajate puhul ning ega ainult sellistele näituseid teha saagi. Aga mulle tunduvad näiteks Lestbergi seeriad ka natuke ära pressitutena, nad jäävad käiguteedele, paiknedes enne sisenemist, ühest saalist teise liikudes, justkui üleminekuna, mitte päris täielist kohtumist võimaldades. Teine moment, mis sõrendamisest võitnuks, on Chupan Atashi kolm teost kokkupressituna ühte väikesesse ruumi, eriti kuna need töötavad ka erinevates registrites – kaks on poliitilisemad ja üsna lihtsa sõnumiga fotoseeriad, kolmas trendikaid kaasaegse kunsti elemente kasutav, kuid mulle krüptiliseks jääv installatsioon. 

... miks just nüüd?

Kuraatori saatetekst sätestab, et näitus tegeleb sellega, „kuidas kogevad naised ning end naisena identifitseerivad inimesed oma keha ja seksuaalsust patriarhaalses maailmas“. Nii et naiste jõustamine, objektiseeriva pilgu ümberpööramine, oma valikuvabaduse tähistamine. Hästi. Aga miks teha sellist näitust just nüüd? Naisi ja nende seksulaasust on jõustatud (mh ka näituste kaudu) juba vähemalt 50 aastat. Kas patriarhaat on kuidagi muutnud oma olemist, leiutanud naiste ja end naisena identifitseerivate inimete allutamiseks uusi salakavalaid viise? Kas on tunne, et „lahing“ venib ja venib ega ole üldse mitte veel võiduka lõpu lähedalgi? Ilmselt. Eks jah. Üks allumatuse strateegia on alati olnud tähistamine. See siin ongi väga celebratory näitus. See on näitus nagu pidu – pidu sinus eneses, pidu oma sisterhoodiga, dance, no masturbate like no one’s watching! Aga kogu see pühitsemine tekitab igatsuse teiste tundevarjundite järele, mis oleksid... kompleksemad? Tumedamad? Varieeruksid rohkem? „Meduusa naer“ väga nutikalt valitud teetähisena annaks selleks rohkelt võimalusi.

Võib-olla kõneleb minus lihtsalt ka väike keha-teemaliste näituste väsimus. Ma tahaks olla oma keha kõrval veel midagi. Peale vulva on mul veel huvitavaid organeid! Ehk kokkuvõttes mõtlen, et kui võtta nii kitsas ja üsna palju käsitletud teema, võiks valikusse jääda väiksem ja sisuliselt tihedam/üllatavam komplekt teoseid. Aga võib-olla on see näitus nagu must-be, teatud intervalli järelt korduv ja oma ilmnemishetke kohandatud meeldetuletus. Meduusa naer kõlabki lihtsalt mõnikord lähemalt ja mõnikord kaugemalt, sõltuvalt sellest, kus sa ise asud.

November, 2023

Selle teksti mõtteid sai põrgatatud ka näitusearutelus, mis leidis näitusel aset 19.11.2023, aitäh!