Naisgraafikute näitus ajastuvaimu tabamas

"Läbi su silmaterade musta kuru", Kumu kunstimuuseum 

Kunstnikud: Concordia Klar (1938–2004), Silvi Liiva (1941–2023), Marju Mutsu (1941–1980), Naima Neidre (1943), Kaisa Puustak (1945), Marje Taska (1955), Vive Tolli (1928–2020), Aili Vint (1941), Mare Vint (1942–2020) ja Marje Üksine (1945). 

Kuraatorid: Maria Arusoo, Eha Komissarov, Eda Tuulberg; kujundus: Edith Karlson, Maria Luiga; graafiline disain: Brit Pavelson

Mulle väga meeldis see näitus – avastada kogu seda rikkaliku pärandit ja nii hõrgus pakendis. Lisaks aga oli huvitav vaadata, kuidas mitmed tolleaegsed aspektid on tõlkunud kaasaega kui - väga kaasaegsed. Nii et emotsioon oli ühelt poolt „miks alles nüüd!“ ja teiselt poolt „just nüüd!“.  

Miks alles nüüd! 

Naisgraafikud. Naised kunstiajaloost. Feministlik kunstiajaloo (ümber)kirjutamise laine kannab jätkuvalt ning ka Kumu sõidab viimastel aastatel selgemalt selle harjal. Samas on Kumu teinud pikki aastaid sama põlvkonna meekunstnike suurejoonelisi soolo-retrospektiive ja naisgraafikud saavad taas nais-näituse ja ikkagi ainult kambakesi? Kataloogis käsitleb Eda Tuulberg põhjalikult 1960-70ndate retseptsiooni ja siis sooritab kataloog hüppe kaasaega, kus viimaks ometi saavad teostele osaks värsked pilgud, aga what about viimased 30 aastat? Ilmselt on lihtsam kritiseerida „aegu ammuseid“ kui näituselu vormimisi lähiajaloos?  

Seda enam on näituse ja kataloogi kujundused nagu noorema põlvkonna kuraatorite ja kujundajate kummardus grand old lady´dele. Valitud toonid – küütlev vaskne, piimjasvalge, tummine ooker, sügav sinine – rõhutavad pidulikkust, aga mitte sellist kergemeelset, vaid ikka väärikat vastuvõttu kunstitemplis. Väikeseformaadilised teosed on toeks saanud õhulised sõrestikud, mille vahel keereldes kipuvad küll kuraatorite ettepandud teemaplokid meelest minema, aga sellest pole midagi, niisamagi on huvitav. Teoste tagakülgede nähtavale jätmine on näitusekujunduses juba üsna mitmendat tiiru tegev võte, aga mõjub siin ikka veel värskelt, justkui avameelitsemisena. Ruumi saab haarata tervikuna, see hingab ise, laseb vaatajal hingata ning samas toetab autoreid. Kataloogis on mitmeid tummiseid tekste, aga kõige enam tõusid minu jaoks esile Kadi Estlandi luuletused, dialoogid ajastu ja teostega. Need lisasid teravust ja kompromissitust, mis teostes on olemas, kuid näituse üldisest leebest-pidulik-pühitsevast meeleolust jääb pigem välja.

Just nüüd! 

Lüürilisus, ebalevus, esteetilisus, naiivsus. Need märksõnad on kultuuris vahel laineharjal ja vahel laine põhjas. Praegu on need jälle laineharjal, näituse teosed ulataksid justkui sõbrakäe praegusele Z-generatsioonile. Olla tundlik, veidi lost, õrn, hooliv, kõrvale libisev, nihkes edukultuslikust mainstreamist on väärtused, mida kantakse järjest enam uhkusega. „Nõrkuse“ ümberpööramine nii, et sellest saab suurim julgus on muidugi olnud pikalt teema nii feministlikus kui kväär diskursuses. „Haprus on vaprus“, nagu pealkirjastas kuraator Rebeka Põldsam Anu Põdra Kumu retrospektiivi (2017). Inimfiguurid nendel graafilistel lehtedel on tihti androgüünsed, mitte she/him, vaid they/them, väljaspool konkreetset aega ja ruumi, ilu ja inetust, noorust ja eakust. Õrnad, omaette ja justkui kühmus, väldivad nad pilku või õigemini vaatavad vaatajast läbi ega esita end mugavaks silmailuna vaatamiseks välja. Neile ei saa ka vaatajana liiga jõuliselt ja sirgjooneliselt läheneda, tuleb häälestuda sobivasse meeleollu, lugeda joonterägastiku vahelt, pildi tühjalt pinnalt.  

Üksiku superstaari asemel on fookusesse tõstetud sõpruskond. Kollektiivsus, horisontaalsus ja küünarnukitunne, mitte üksteisega võistlemine tundub üha aktuaalsemana. Konkureerimist on kaasaegses (kunsti)elus niigi palju, see on default seisund, mis põletab läbi ja seega kõnetavad praegu pigem näited koos olemisest. Näitusel on seda kogukondlikust avatud rikkaliku biode-fotode ruumi ning kataloogis ilmunud intervjuude põhjal Maria Arusoo kokkukirjutatud teksti läbi, mille lisanduvad meedias ilmunud persoonilood ja kuraatorite isiklikud sotsiaalmeedia postitused ateljeevisiitidest. Muidugi tuleb meeles pidada, et pilk sellele sõpruskonnale (nii kunstnike endi kui kuraatorite poolt) on tagasivaatele omaselt leebe ja konarlusi siluv. Aga ka see tundub ajastuvaimule omane olevat – otsida ajaloost koos-tegemis-, mitte vastandumis- ja piigiristamis-näiteid.

Argisus, olme, kitsad tingimused. Näitusel osalevate kunstnike jaoks oli see tolleaegne paratamatus, mis kaasajal haakub aga üleskutsega asutada maha ühe intensiivsemana tunduvalt tootmis- ja tarbimisrattalt, leida oma versioon kestlikust kahanemisest. Olmele tähelepanu pööramine toob naiste puhul välja ka pikalt nähtamatuna püsinud hooletöö hulga – selle põlvkonna jaoks oli elementaarne, et laste kasvatamine ja kodu eest hoolitsemine jäi pigem naiste õlule. Seega jõuavad teostele ka argised asjad – stuudios asuvale kraanikausile sellise tähelepanu ja tööhulga pühendamine nagu Kaisa Puustaki teosel on ühelt poolt leebe leppimine sellega, et see ongi mingil hetkel sinu maailma kese, kodu kõrval vaid ateljee ja teiselt poolt (enese)irooniline kommentaar kunstniku tööle laiemalt, et ei ole ainult püha inspiratsioonisähvatus. Suurejoonelised industriaalstseenid tunduvad nende loomingus pigem nagu kummastavad sci-fi kaadrid, mitte veenev ülistus progressile. Nende looduse käsitlemine annab praegu tõesti võimaluse välja lugeda looduse tunnetamise, mitte vallutamise lugusid, mis samuti haakuvad ülimalt hästi kaasajaga, nagu Taru Elfing oma kataloogitekstis näitab.

Näituse meeleolu on natuke prohvetlik, vanad targad naised kõnelemas. Kuidas nad teadsid? Kas ajastu ja soostereotüüpide piirangud andisid mingis osas hoopis vabama ja lahtisema pilgu? Kas nad adusid kuidagi varem ära, et progressi-ideoloogia nimel üha kõrgemale, kaugemale ja kiiremini liikumine hakkab tundub erakordselt vastutustundetuna? Või on terve mõistus igal ajastul lihtsalt sellise ülalt-tuleva surve skeptiline? Ilmselt tuleb aga hoopis öelda, et „teavad“ kuraatorid, kelle töö ongi pakkida muidu laialivalguvad mõtted ja hoovused kokku kompaktseks ja veenvaks statementiks ning kõnetada kaasaega. Igal juhul väga õnnestunud kombo kunstist, kunstnikest, kuraatoritest, kujundajatest, eri põlvkondadest, missioonitundest kunstiajalugu uuesti kirjutada ja vastastikusest respektist.