Kartul ja soust, but make it fashion

(pildid avnevad klõpsates suuremalt)

Kartul ja soust, but make it fashion*

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi personaalnäitus annab kunstnikule võimaluse hõivata kogu maja – kõik ruumid on kunstniku käsutuses, kogu meeskond, kogu sümboolne kapital ja ideeliseid piiranguid pole. Näituse „Raudmehed“ puhul aga tundus aga, et seekord kukkus välja justkui Jaanus Samma nimelise brändi frantsiis. Eelnevatelt näitustelt tuttavad teemad, mis olid saanud küll uue, apetiitse vormistuse, tekitasid kujutluse pop-up restoranist. Käies teoste ja näituse ülesehitusega meelevaldselt ümber, kujutabki järgnev näituse kui kujutletava frantsiisresto külastust.  

***** 

Restoran „Raudmehed“, mis on sisse seadnud end Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, asub justkui linna serval; ometi on vanalinnast sinna paari minuti tee. Võib-olla seetõttu, et selle tagant algab pimedus – arendamisel maatükid ja siis lõputu meri. Maja ise ei ole päriselt loovutanud mälestust oma industriaalsest päritolust, seda vaatamata püüetele sellest viisakat valget kuupi vormida. Intrigeeriv asupaik, igavesti kujunemises olev nagu ka rahvusliku kunsti narratiivid, mida iga põlvkond üle vaatab.  

Astudes sisse, võtan kõigepealt baarist ühe joogi, kuni minu kord kolmekäigulist õhtusööki nautida kätte jõuab. Ringi jalutades rabavad külastajat hiiglaslikud dekoratsioonid – sisekujunduses on julgelt kasutatud erksavärvilisi rahvuslikke käsitöömustreid, mis kõrguvad maast laeni. Kui vahepeal tundus, et trend, mis kohustas igasse elamisse lisama vähemalt ühe sellise „aktsent-seina“, on taandumas, siis ilmselt päriselt veel mitte. Siinsed tapeedid on aga 1930ndatel välja antud Voldemar Pätsi mustriraamatu tõlgendus ning selles mõttes omal kohal, sest just selle jahil ma siin olengi – kuuldavasti serveeritakse siin rahvuslikku paatost moodsas võtmes. 

Mind juhatatakse esimese käigu juurde. Eelroaks on Apollon, serveerituna pronksist viigilehel. See viib ajas tagasi sajand või enamgi, mil apolloneid võis siin parkides kohata mitmeid. Eelroog õrritab, märgata võib pikantseid noote. Jumalik ilu on, peenis on. Peenist pole. Peenis on. Peenis on kaetud viigilehega. Sellega intriigid eelroa puhul paraku ka lõppevad. Esimeste ampsude elevus hakkab taanduma – keda hoiaks pikalt kütkes asjaolu, et noor rahvusriik valib enda õilistamiseks mõne roa klassikalisest köögist? Või et puristidele on mõni peenis kunstiteose küljes aeg-ajalt liiga vänge tundunud? 

Pearoaks on loomulikult Kalevipoeg – tulles restorani, mille peakokk on kuulsust kogunud just rahvussümbolite kväärimise poolest, ei saa üle ega ümber rahvuskangelasest. Eriti, kui too nii mahlane tükk on – võimas lihakeha kombineerituna teismelise tujudega. Mõnus kont järamiseks! Lisandina pakutakse taas noore rahvusriigi pretensioone irooniakastmes – seinavaibad heerostega kõigisse kodudesse... c'mon! Nii et pearoog serveeritakse väikese moodsa twistiga, tolmusest seinavaibast on saanud põrandavaip, koosolemise ja hängimise koht, kirev ja sensuaalne.  

Kuid ega kohe selle juurde ei lastagi – kõigepealt silmab külastaja seda varbaia vahelt. Need on muidugi üsna stiliseeritud nagu kogu sisekujundus, kinni kedagi ei hoia, pigem  glamuursed aksessuaarid, mõeldud äratama isu millegi keelatu järele. Õnneks ei jäeta mind siiski talupoegade kombel mõisarahva pidu aia vahelt piiluma, leidub ka sissepääs – tuleb vaid läbi pugeda rippkardinast, mis kujutab endast WC loputuskasti keti käepidemete kollektsiooni. Peen viide tänavatoidule, kõrge ja madala segamisele, mis praegu iga endast lugupidava restorani menüüs on. Pearoa mekkimise taustaks käib ka mingi action, ahaa, Kalevipoeg vehib jälle oma mõõgaga... veidi rutiinne number ausalt öeldes, ehk õpib ta varsti ära mõned uued trikid, näiteks mõõganeelamise... Kõikjal vedelevad jockstrapid on nagu teenindajad, kes tulevad iga natukese aja tagant meela naeratusega küsima: „Kas kõik on hästi?“. See muutub pikapeale veidi tüütuks – arusaadav, et jockstrap on hea tööriist andmaks märku kui kväär siin kõik on, aga ehk laseks inimestel ja teostel pikemalt omavahel vestelda? Kuigi jah, ega siin millestki niiväga vestelda ei olegi – see, et rahvuskangelased mõjuvad campilt ja rahvusromantikute kujutised nendest sobiksid tänapäeval pigem geiklubisse meeleolu tekitama, ei ole enam eriline üllatus.  

Viimase käiguna serveeritakse väike tutike värvilist villast lõnga, kuid milliseid maitsenüansse see endas peidab! Tegemist on ainukese säilinud tunnistajaga mastaapsest käsitööprojektist kui kodutütred kinkisid 1938. aastal president Konstantin Pätsile Eesti Vabariigi 20. aastapäeva puhul vaiba, millel oli kujutatud võimsaid viikingilaevu. Kokku osales vaiba valmistamisel 468 inimest. Vaiba staatus on pärast Oru lossi hävimist teadmata kadunud, kuid tutikese avastas peakokk Valga muuseumist, käies rahvusköögi moderniseerimiseks välitöödel materjali kogumas. See on tõesti väärt leid, veepiisk, milles on tunda suurte merede soolakat maitset ning mis võimaldab ette kujutada Eesti viikingeid noorele rahvusriigile kinnitamas, et me ei ole pelgalt mingi orjarahvas. Klassika, mis ei ole oma aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval. 

Magustoidu nautimine Pompei-punaste seinte taustal – nagu oli omal ajal ka Oru lossis – annab õhtusöögile mõjuva lõppakordi. Kuigi üldiselt võib selle külastuse põhjal öelda, et  peakokal on oht oma „greatest hitsi“ kinni jääda, on ta ka tuntud oma uudishimuliku pilgu poolest, mis annab lootust, et ehk nüüd kui teatud maitsekombinatsioonid on enda jaoks suuremastaabiliselt läbi mängitud, viivad järgmised maitserännakud uute leidudeni.

* Kirjutatud proloogkooli harjutuste raames. Tänan proloogkooli gruppi tagasiside eest!!